Alates 2017. aastast on Eesti Dobermannide Päästeselts (EDPS) aidanud dobermannidel leida uusi kodusid – keskmiselt ligikaudu kümnel koeral aastas. Viimase kolme aasta jooksul on abivajadus paraku kasvanud.
Thank you for reading this post, don't forget to subscribe!EDPS-i taga on üks inimene, kuid aastate jooksul on suureks abiks olnud ka vabatahtlikud, kes on panustanud oma aega, teadmisi ja südant, et koertele uus võimalus anda. Aitäh teile!
Miks on meil üldse EDPS-i vaja? Selleks, et aidata koeri, kes on kodu kaotanud, tuleb mõista ka põhjuseid, miks nad sellisesse olukorda satuvad. See on teema, mis puudutab meid kõiki – kasvatajaid, koeraomanikke ja kogu dobermannide kogukonda.
Vastutus algab enne kutsikate sündi
Eestis kehtivad dobermannide aretusreeglid, mille eesmärk on anda sündivatele kutsikatele võimalikult head eeldused tervise ja närvikava osas. Nende järgimine ja aretusotsuste läbimõeldus aitavad kaasa sellele, et koertel oleks parim võimalik algus eluks.
Iga dobermann ei sobi aretuseks ja dobermann ei sobi igasse koju. Koera iseloomu ja eelduste hindamine, tulevase omaniku tundmaõppimine ning kutsika ja kodu sobivuse kaalumine on vastutustundliku aretuse olulised osad.
Labiilne närvikava on üks probleemidest, millega EDPS puutub kokku koerte puhul, kes vajavad uut kodu. Kui koera vajadused ja omaniku kogemused või võimalused ei sobitu, võivad raskused aja jooksul süveneda. Sellises olukorras on oluline, et omanikul oleks keegi, kelle poole nõu ja abi saamiseks pöörduda.
Kasvataja tugi võib siin olla väga oluline ka pärast kutsika uude koju jõudmist. Kui probleemidele saab varakult tähelepanu pöörata, on sageli võimalik leida lahendusi enne, kui olukord muutub nii keeruliseks, et koer vajab uut kodu.
Kui koer siiski EDPS-i hoole alla jõuab, ei alga kõik nullist. Sageli tuleb esmalt tegeleda koera rehabiliteerimisega, aidata tal õppida turvalisemalt toime tulema ning valmistada teda ette uueks alguseks.
Kolm pesakonda, üle 20 dobermanni
Viimase kolme aasta jooksul on EDPS tegelenud kolme pesakonnaga seotud üle 20 dobermanni käekäiguga, Lisaks on uut kodu vajanud teine sama palju muud päritolu dobermanne.
Mainitud pesakondadest, kaks koera on vikerkaare taga (mida oleks saanud vältida mitte ainult enne pesakonna tegemist, vaid kasvataja eetilise tööga). Viis elavad oma esialgsetes kodudes, kuid nende omanikud on juba pöördunud EDPS-i poole, et saada abi enne olukorra jõudmist loovutamiseni. Nelja koera praegune asukoht ja käekäik on teadmata. Ülejäänud koerad, sealhulgas kahe varasema pesakonna vanemad, on samuti EDPS-i abiga leidnud uued kodud.
Nende kolme pesakonna puhul ei ole kasvatajad kordagi EDPS-ilt uurinud, kuidas nende kasvandikel läheb. See paneb mõtlema, kui oluline oleks hoida sidet ka pärast kutsika uude koju jõudmist.
Me ei tea alati, milliste raskustega uus omanik silmitsi seisab või kas ta oskab abi küsida. Samuti ei pruugi kasvataja teada, et tema kasvandikul on tekkinud probleemid. Just seepärast võiks regulaarne huvi ja avatud suhtlus aidata märgata muresid varem ning anda koerale rohkem võimalusi oma kodus jätkata. Kui teed midagi, tee seda korralikult ja eetiliselt!
Need kolm pesakonda on üks konkreetne näide, mitte kogu EDPS-i töömaht. Küll aga tuletavad need meelde, et koera käekäik ei lõpe hetkega, mil ta kasvataja juurest uude koju läheb.
Mõtleme koos ka sellele, mis saab edasi
Kui dobermannile otsitakse paarilist, tasub lisaks pesakonna saamise soovile mõelda ka sellele, millised eeldused on vanematel, kuhu kutsikad võiksid jõuda ning kuidas tagada nende heaolu kogu elu jooksul.
Ükski kasvataja ega koeraomanik ei saa kõiki tulevikus tekkivaid olukordi ette näha. Küll aga saame teha teadlikke valikuid, hinnata riske ja valmistuda ka selleks, kui asjad ei lähe plaanipäraselt.
Kasvataja, kas oled valmis olema oma kasvandiku jaoks olemas ka siis, kui tema elu ei lähe nii, nagu algselt loodetud? Kas sul on võimalus ta vajadusel tagasi võtta, tema eest hoolitseda ja leida uus sobiv kodu?
Need küsimused ei ole etteheide, vaid võimalus läbi mõelda, kuidas saame üheskoos koerte heaolu paremini toetada. Iga dobermann ei ole aretusmaterjal, ükskõik kui “nunnu” ta sul kodus on.
Vastutus ei lõpe kutsika müügiga
EDPS-i soov on, et koeri, kes vajavad uut kodu, oleks vähem. Selle nimel vajame läbimõeldud aretusotsuseid, kutsikate ja kodude head sobitamist, kasvatajate jätkuvat huvi oma kasvandike vastu ning omanikke, kes julgevad abi küsida juba esimeste raskuste korral.
Me kõik tahame, et dobermannid kasvaksid üles turvaliselt, jõuaksid sobivatesse kodudesse ja saaksid seal elada õnnelikku elu. Selle nimel saame üksteist toetada, kogemusi jagada ja probleemidest avatult rääkida.
Iga dobermann väärib kodu, kus tema vajadusi mõistetakse ja tema heaolu on oluline. Iga pesakonna sündimisega kaasneb vastutus, mida saame jagada, kuid mida ei tohiks unustada.
Sellest rääkimine annab meile võimaluse õppida ja ennetada olukordi, kus koer kaotab oma kodu. Just seepärast on EDPS-i tööd ja teadlikkuse tõstmist jätkuvalt vaja.